Viimane nädal.

Viimase nädala esmaspäev algas üllatusega. Nimelt kutsus Bo meid vaatama filmi ja andis kätte retseptid. Me pidime iseseisvalt ära tegema läikeglasuuri ja kaunistused.Vau!

Hakkasin jällegi vajalikke asju mööda klasse taga ajama et asjad tehtud saaks. Pärast ilmus kuskilt ka õpetaja välja ja tõi asju juurde. Niikaua oli meil juba valmis ja saime aidata teistel teha. Lõunasöögile kutsuti meid lihunike juurde, kes olid valmistanud meile traditsioonilise Taani jõulutoidu. Süüa kõlbas küll, aga polnud eriti minule mokka mööda. Ju siis ma eesti omaga ära harjunud.

Peale lõunasööki hakkasime koogikesi glasuuriga katma kaunistama. See polnudki nii lihtne kui alguses tundus! Ausalt oleks tahtnud veel ja veel teha. Et asja käppa saada.

Kolmapäev külastasime Viikingite muuseumi. See asus merelahe kaldal ja oli päris aukartust äratav. Eriti kui sisenesime ja neid laevu nägime. Pidid need viikingid ikka julged olema, kui sellise paatidega merd ja ookeane ületasid.Saime ka ise ronida sarnase laeva peale. Makske mulle peale, aga ma siis ka ei astuks sellise peale kui ta kuival maal pole! Vaatasime filmi kuidas neid laevu välja kaevati, oli ikka suur töö!

Kui olime mõned kingitused muuseumist kaasa ostnud otsustasime minna linna peale. Lõuna ajal plaanisime minna uuesti sööma kohalikku kebabi friikaid sööma. Meelitasime ka Emilia kaasa. Emilia on Soomest. Peale kaheksat tundi marssimist jõudsime tagasi koju. Proovi panna inimest kaheksa tundi kõndima- võimatu! Aga pane ta kaheksa tundi shoppama – käkitegu!

Neljapäev pidi olema meie päev, st . Leedukad on kohvilauas ja meie koos lätlastega saame teha mida tahame. Meil juba mõte eelmine päev lendas täiega. Ja mis neljapäeva hommikul selgus, leedukad ei kavatsenudki vaba hommikut võtta! Vähe sellest et meie olime häiritud, ka õpetaja oli tige. Nii me jäime omapead. Ja seda mida olime plaaninud, teha ei saanudki. Selle asemel tegime uuesti mirror glaze. Ja kaunistasime . Muidugi ma sain ka teoga hakkama, aga siinsetel õpetajatel on komme, et nad ei ütle sulle kui sa valesti teed. Enne kui sa ise saad aru et midagi valesti on. Ühesõnaga, õpime vigadest. Mai-Liisi koogi kinkisime Tinale, sest tal oli sünnipäev.

Reede algas jällegi segadusega. Olime kindlad et peame hommikul kohtuma Anettega ja andma ära oma riided, peale seda tuleb pidulik kohvilaud ja siis on kõik. Aga jälle oli tõlkes osa kaduma läinud, panime tööriided selga ja läksime kohvilauda ette valmistama. Mai-Liis ja mina jäime croissante ja saiakesi küpsetama ja kukleid soojendama.Teised läksid lauda katma. Kui ka lihunikud olid oma toitudega ühele poole saanud istusime lauda.Seda toiduhunnikut vaadates mõtlesime hirmuga, kes selle ära küll jõuab süüa.

 Varsti jagati meile heade sõnade saatel kätte tunnistused ja hinnetelehed.Siis oli aeg hakata koristama, peale mida andsime oma tööriided ja jalanõud ära. Samuti saime oma Kransekagge-d kaasa. Peale seda läksime veel Mai-Liisiga linna peale viimaseid kingitusi ostma. Tagasi tulles ootas hirmus töö – pakkimine. Ausalt, ei ole kerge kui pead koju viima rohkem asju, kui sul minnes oli.Väga kurb oli, sest olime jõudnud juba ära harjuda selle kooli ja õpetajatega, samuti uute

sõpradega. Taanlased on äärmiselt toredad ja viisakad, teretavad võõraid ja naeratavad. See soe naeratus kuulub iga asja juurde. Kasvõi kaupluses teineteisest möödudes, lihtsalt naeratus, ja see annab juba nii palju juurde.

Laupäeva hommikul ajasime ennast üles ja sulgesime viimast korda oma toaukse. Buss sõitis peagi ette ja alustasime oma teed tagasi.Lenujaamas tuli meil oodata üle viie tunni, sest leedukate lend läks varem ja meil oli nendega mitme peale buss tellitud. Aga see ootamine oli seal äge, oleksime võinud need viis tundi seal šopata, aga olime selleks liiga väsinud. Kogu see Paabeli rahvas, kes meist mööda liikus.Kui Eestist ära tulles tundus mulle et Tallina lennujaam on väga suur ja ilus ja uhke, Siis nüüd tagasi Tallinasse jõudes, tundsin ennast nagu oleksin astunud külapoodi. Nii suur vahe on Kopenhaageni lennujaamal ja Tallina omal. Põhimõtteliselt kui tahad minna Kopenhaagenisse šoppama, siis mine hommikuse lennuga sinna ja õhtusega tagasi, vahepeal sa lennujaamast lahkuma ei pea. Kõik kaubamärgid ja kauplused on seal esindatud. Võid isegi BMW endale kaasa osta. Arvan et ühe päevaga vist ei jõua neid kõiki seal läbi käiagi. 

Tagasi Eestis. Tõttasime endale R-kioskist süüa ostma. Lõpuks normaalsed lihapirukad ja rosolje! Me mõlemad võtsime Taanis olles kaalust alla. Mis on muidugi positiivne. Ausalt pea terve tee tagasi oli nutt kurgus, lihtsalt see mis sinna meist maha jäi oli nii tore. Kindlasti tahame me minna sinna tagasi. Kuna ja kuidas, seda veel ei tea. Aga õppida Taanis , see jäi meile eesmärgiks.

Neljas nädal

Neljas nädal

Esmaspäev küpsetasime valmis tordipõhjad. Pluss jõudsime veel teha terve hunniku soft marchmellosid. Ei oska neid teistmoodi nimetada.

Teisipäeval hakkasime tehtud koogipõhjadest kooke kokku panema. Põhja panime esimese kihi, peale seda šokolaadivahu, siis uus kiht. Ja järgmiseks kiht maasika-vahukoore vahtu. Kõige peale läks viimaseks kihiks tordipõhi. Jätsime ööseks koogid sügavkülma. Kolmapäevaks pidime välja mõtlema kuidas me tehtud kooke kaunistame. Teisipäev saime veel õpetaja käest vajaliku materjali, et teha ettevalmistusi. Nii me hakkasime oma mõtteid teostama. Mina valisin endale peale martsipanikihi dekoreerimiseks suhrupitsi. Kuna ma polnud varem midagi sellist teinud , oli kõik uus ja põnev. Esimene pits läks nässu oma lolluse tõttu. Tegin uued pitsid ja kaunistuseks liblikad. Mai-Liis valmistas eelmine õhtu otsa dekoreerimiseks suhkrumassist lilli ja geishat. Mina jäin hätta pitsi vormist välja saamisega, õpetaja ka ei osanud aidata. Lõpuks nuputasin välja nipi kuidas välja saada- skalpelli ja pintsettidega. Tundsin ennast neurokirurgina. Tulemusega ma küll rahule ei jäänud, aga lohutasin ennast et esimene kord.

Õpetaja muidugi arvas et liblikad peaksid lendama, mitte surnult lebama. Naljatades nimetasin oma tordi " Liblikate surnuaiaks". Mai-Liisi tort sai kiidusõnu, ta oli tõesti palju vaeva näinud ka.

Neljapäeval vormisime oma varem tehtud lehttaignast valmis saiakesed ja küpsetasime. Esiteks tegime õunamoosiga saiakesi,teiseks tegime volovane. Siis lehttaigna keelekesi. Ülejäänud taigna kasutasime kaneelirullide tegemiseks.

Reede lõpetasime oma küpsetised, täitsime ja kaunistasime need, ning saatsime müüki. Ülejäänud tegid küpsiseid, mida hiljem koos pakendasime.

Õpetaja lubas muidugi lahkesti maitsta ka meil, aga nende saiakesed on meie jaoks liiga rasvased ja magusad. Nii et jäi meil söömata. Reede tegime veel oma kooli tööriietega fotosessiooni.

Laupäevaks leppisime osadega meie kursuselt kokku, et lähme Kopenhaagenisse ja külastame Blue Planet Aqarium-i. Kokku sai meid üheksa.

Tõttasimegi hommikul rongile, mis oli muidugi ootuspäraselt rahvast täis, nii et seisime ukse juures kuni maha minekuni. Sealt üritasime minna bussi peale. Eelmisel nädalal olid lätlased käinud ja juhatasid et peame minema bussile 5C. Kui lõpuks leidsime bussipeatuse oligi seal ees buss 5C. Jooksime peale. Sõitsime pea tund aega , ootasime kogu aeg kuna jõuame sihtpunkti, aga buss jäi lõpuks seisma, rahvas läks maha ja ka bussijuht astus minema. 

Mai-Liis üritas temalt küll küsida , kas oleme õiges kohas,aga bussijuht ei osanud inglise keelt. Lälsime kõik välja ja mõtlesime mis edasi saab. Küsisin ühe proua käest juhatust, tema ütles et peaksime sama bussiga tagasi minema ja istuma teise peale. Õnneks tuli uus bussijuht, kes oskas inglise keelt. Tuli välja et liini number oli sama, aga nimetus pidi olema teine.Sõitsime tagasi linna poole, kus mingis peatuses käskis bussijuht maha hüpata ja tagumise bussi peale minna. Nii me tegimegi. Olime järgmises bussis ja ikka sõitsime kesklinna poole tagasi. Kõhkluseuss näris sees ja ma küsisin ühelt noorpaarilt igaks juhuks üle. Nad õpetasid et järgmises peatuses peaksime minema maha ja minema edasi metrooga. Jälle jooksuga välja ja leidime kohe sealt metroosissepääsu. Igaks juhuks küsisin jälle turva käest üle ja paistis et oleme õigel teel. Ees terendas valgus! Väljunud öeldud peatuses, sammusime lihtsalt mingitel inimestel järgi, meil polnud ju aimugi kus me oleme. Õnneks varsti paistis otsitud hoone! Halleluuja! See mida me seal nägime oli ulme! 

Igastahes me jäime väga rahule. Meil oli Mai- Liisiga plaanis sellest päevast viimast võtta. Osad tahtsid küll minna veel loomaaeda, aga sinna me poleks enam jõudnud. Nii me jagunesimegi pooleks. Tagasi metroos küsisin jällegi inimestelt juhatust. Tahtsime minna laevaga sõitma. Osad sõitsid tagasi keskusesse, meie läksime enne maha. Oh üllatust me sattusime otse rongist hiiglaslikku kaubamajja! See rahvamass ja need kaubad, mis võtsid silme eest kirjuks ja hinge kinni. Üritasime otsida väljapääsu kaulusest.Lõpuks olimegi väljas! Segaduses sellest kuhu peame minema küsisime jällegi juhatust. Seletati kuhu peame minema ja nii me õndsatena sinnapoole hakkasimegi vantsima. Jõudsime tänavalõppu ja edasi ei julgenud minna. Küsisime uuesti teed, juhatati hoopis teise suunda!!!!!!

Õnneks taipas Emilia võtta välja telefoni ja google mapsiga otsida soovitud kohta. See oli äge, kuigi me olime juba väsinud, aga hasart oli ikkagi sees. Õnneks meiega kaasas olevad ei hakanud hädaldama ja olid nõus meiega soovitud tripi läbi tegema. Emilia kõndis ees, nina telefonis ja ajas jälgi nagu hagijas. Tadaa, seal oligi kanal ja laeva peatusekoht! Igaks juhuks küsisin veel piletimüügikioskist üle, kas ikka toimub veel reise või on juba suletud. Meie õnneks pidi laev viie minuti pärast saabuma. Jesss! Astusime siis kailt laeva, kui ta oli saabunud ja kui ilus ja romantiline see vaatepilt oli mis avanes. Laev oli juba kaunistatud jõulutulede ja roheliste vanikutega. Taustaks käis jõulumuusika.

 Mida pimedamaks läks, seda ilusam see oli. Kanalites purjekad kaunistatud tuledesäraga, muusika, vahvlitelõhn. See kõik oli nagu unenäos. Ilm oli muidugi see päev jube. Pidevalt sadas kas lörtsi või vihma. Kui laevalt maha saime siis tõttasime kõrval asuvasse jõuluturule. Need lõhnad ja see muusika. Kui ilus see oli. Ikka tundus et oleme sattunud filmivõtetele. Võtsin klaasi kuuma jooki, sest külmavärinad olid jubedad. Platsi pealt küsisin teed raudteejaama, sest teised olid juba väsinud ja tahtsid minna puhkama. Saadud juhatuse järgi seadsime sammud soovitud suunas. See tee mööda kaubatänavat oli filmi jätk. Kord kostus itaalia, kord prantsuse muusikat. Kaupluste vaateaknad ja tänav tuledesäras, tänavamuusikud mängimas kord itaali, kord prantsuse muusikat. Tol momendil tundus et enam ilusamaks minna ei saa.

Jõudnud raudteejaama selgus et rong lahkub kahe minuti pärast. Kihutasime perroonile ja jõudsin veel kinnitust saada rongisaatjalt et rong ikka läheb Roskildesse. Kiiruga lükkasime teised rongi ja ise jäime Mai-Liisiga perroonile.

Jõudsime veel teistele sulguvate uste vahelt hõigata et jääme veel Kopenhaagenisse. Nende hämmastunud näoilme veeres juba Roskilde poole.

Jõudnud raudteejaamast välja hakkasime lihtsalt mööda linna uitama. Käisime mööda kaupluseid ja otsustasime sööma minna . Muideks reede käisime kohalikus kebabi kohvikus ja seal saime väga häid friikaid. Pluss laua peal oli mingi kaste , mida sai soovi korral võtta. Esialgu tundus see väga maitsev, nii võtsingi suurema sortsu koos kartulitega. Enam ei olnud lõbus.Üheaegselt ma nutsin ja higistasin- see oli tšilli!!!! 

Palusin klaasi vett. Aga nüüd tagasi minnes laupäeva juurde ja Kopenhaageni kebabi kohvik. Esiteks olid seal hinnad ulmelised, härra leti taga ebaviisakas ja toit ka polnud suurem asi. Lubasime minna kohalike poiste juurde minna tagasi ja neile öelda et nemad on parimad!

Edasi läksime Tigerisse, see oli kolmekorruseline! Saime sealt mõned kingitused kodustele. Aga nalja sai ka. Kaks meest arutasid omavahel vene keeles kas osta pipraveski või mitte. Mul oli muidugi vaja vene keeles õpetada et muidugi võtku!. Nende näoilme eest olin ma valmis viieka välja andma! Lõpuks puhkesime kõik naerma. Siis otsistasime et lähme uuesti Tivolisse, kuna vamise päeval oli seal hullumaja ja me ei jõudnud midagi näha. Läbi lörtsisaju seadsimegi sammud sinna. Muinasjutumaailm avanes meie ees. Seda pole võimalik sõnadega edasi anda. Seda peab tajuma. Kõndisime nagu pilvedel. 

Meie maagiline päev jätkus. Iga sammuga veendusime et Alice Imedemaal oli copy-paste , vähemalt see imetluse ja hämmastuse tunne. 

Leidsime kõverpeeglitega seina. Ühel peegelpildil olime kui muteerunud hamstrid, teisel päkakad, kolmandal pikkjalad jne. Võtsime sellest päevast nii palju kui oskasime, sest teadsime et sinna linna me niipea ei satu või kas üldse kunagi.Õhtul koju jõudes olime ikka üsna väsinud. Pühapäeva veetsime arvutis kirjutades ja puhates. Eelmisest päevast olime veel natuke väsinud. Veel vähem kui nädal on jäänud seda imelist kogemust läbi elada!

Kolmas nädal

 Nädalavahetuse veetsime tubaselt, tegime koolitööd ja kokkasime.
 Esmaspäev jätkasime kohvilaua ettevalmistusega.  Pidime tegema croissantide taigna. Samal ajal aitasin Lätlastel teha keedukreemi, kui Mai-Liis jändas taignaga.  Hiljem hakkasime tainast kihistama rullimismasinaga.Ütleme nii, et ikka väga pikk taigen sai.

Peale seda anti meile ülesandeks teise grupi valmistatud kihistatud taignast vormida saiakesed ja täita kreemiga (Danish pastry).  Kõik meie vormitud saiad panime ööseks sügavkülma, et järgmine päev kergitada ja küpsetada. Samuti täitsin ma šokolaadi sulatusnõud ära järgmiseks päevaks.
Õhtul oli kino, vaatasime "Kiired ja vihased 4".
 Teisipäev jagati meid gruppidesse, kus osad läksid kohvilauda katma ja ette valmistama, meie jäime küpsetama ja toite kaunistama.

 Mina koos Daniiliga valmistasime ette saiakesi kerkekappi, hiljem andis õpetaja mulle ülesandeks teha kuusekesi. See tähendas et tegin martsipanist kuusealused, küpsetasin neid . Siis valmistasin munavalgepulbrist niiöelda sefiiri. Sulatasin šokolaadi , värvisin selle roheliseks. Hiljem tuli pritsida saadud vaht küpsiste peale ja kasta rohelise šokolaadi sisse.

 Mai-Liis  sama aja peale juhatas vägesid. Valmistasid pärmitainast, mille hiljem kukeldasid ja küpsetasid. Siis valmistas želee marjade võõpamiseks. Siis valmistasid šokolaadist kaunistusi ja peale seda pani ta torte kokku.

 Vahepeal juba jõudsime küpsetatud saiakesed ära kaunistada šokolaadi ja glasuuriga.

Sellised iludused siis tulid meil välja.
 Kolmapäev küpsetasime maasikamedaljone. Tõsiselt nunnud koogid, kahju ainult et me neid proovida ei saanud, viidi kohe müüki.

Neljapäev tegimet kuulsat Taani Kransekage. Oli tõeline täppisteadus, et neid kihte saada omavahel klappima ja et välimus ka esteetiline jääks.Ühest leedu tüdrukust oli nii kahju, tal lihtsalt ahjus purunesid osad kihid ära. Ju oli ta enda tehtud viga vormimisel, aga ikkagi oli temast nii kahju.

Reedel valmistasime hommikuspoole lehttainast ja peale lõunat külastasime rokimuuseumi Musicon. Tõsiselt vahva ja paeluv koht, eriti see, kus saime oma hääle valjust mõõta ( meie saime 520db kätte).
 Laupäeval külastasime kohalikku jõuluturgu.

Seal oli müüa väärt kraami:

Kui me olime turu ja kauplused läbi jalutanud, suundusime lihtsalt sinna kuhu jalad viivad. Viisid hoone juurde, mille katusel oli suur must ronk – Gimle. Vaatasime et uks oli lahti ja otsustasime asja uurida. Astusime sisse ja oh sa üllatus – seal oli jazzi kontsert, saal oli puupüsti pensionäre täis ja keegi meie käest piletit ei küsinud! Sättisime ka ennast paika kontserti nautlema. Jäime väga rahule!

Pühapäev oli piruka-, mitte pannkoogipäev.

Teine nädal.

Esmaspäev algas meil šokolaadikompvekkide tegemisega. Alguses oli vaja meil teha valmis täidis. Seejärel näidati nippe kuidas kompvekke huvitamaks teha. Ja siis alustasimegi kompvekkide vormi valamisega. See oli nii magus töö ja me saime täiesti šokolaadiseks. Nii raske oli hoida ennast tagasi et ei hakkaks sõrmi limpsima. Seejärel kutsus õpetaja mind appi uut laari šokolaadi tempereerima ja sulatama. Lõpuks lõpetasime kompvekkide teo. Ühel ilusam kui teisel. Kõik omanäolised ja ise maitsega.

Õhtul polnud meil juba teistkordselt voolu. Õnneks tuli vool tagasi. Siis läksime kinno. Meil on ju kõik samas majas olemas, nii et põhimõtteliselt me ei pea välja üldse minema.Keldrikinos näidati filmi ja toodi meile veel limpsi ka. Mis elul viga!

Teisipäev oli meil määratud ettevalmistuse päev , tulemas on üritus, millele me pidime ette valmistama suupisteid. Hommikul käisin paari poissi üles ajamas, kuna nad olid sisse maganud, pluss on mitmed juba haiged- nohu ja kurguvalu, mõnel ka palavik. Mina sain ülesandeks koorida ja lõikuda õunu et keeta õunatäidis koogile. Mai- Liis hakas tüdrukutega keedutainast tegema. Meie grupist Daniil pidi pressima 20 sidrunist ja neljast apelsinist mahla, et teha sidrunivahtu. Sain juba täidise valmis keedetud ja läksin teisest ruumist kaussi võtma, kui tagasi tulles pidin krambid saama. Gaasipliit oli ümber kukkunud ja moosipada põrandal, õnnelik õnnetus et keegi selle keeva moosiga pihta ei saanud. Saime õpetajaga pliidi tagasi õigesse asendisse. Selgusetuks jäigi kuidas ta lihtsalt ümber kukkus. Neil on nimelt gaasipliit pandud ratastele. Ja rattad ma just enne seda lukustasin ära. Midagist, koristasin ära ja hakkasin uut laari täidist tegema.

Sama aja peale tegid tüdrukud juba kolmandat laari keedutainast, kuna läti tüdrukud ei saanud kõigest inglise keeles aru ja tegid veidi valesti. Aga sellest piisas et tainas ebaõnnestuks. Kummaline päev.

Sidrunivahu tegemine meil õnnestus ja sai ilusti ära ka jagatud pokaalidesse.

Siis alustasime restruktureeritud õunakoogi kokkupanekut. Teisisõnu tegime pokaalide sisse magustoitu. Põhjaks läksid purustatud mandliküpsised, mille eeelnevalt teine grupp valmis küpsetas. Selle peale õunatäidis ehk moos.

Peale lõunasööki hakkasime tegema kohaliku kooli praktikaaruannet. Nimelt meil tuleb teha lisaks praktikaaruandele ka esitlus oma kooli ja enda praktikaloleku kohta.

Kolmapäev oli meil tunnid Bo-ga. Tegime pehmest pärmitainast kukleid rosinatega ja ilma ning stritsleid kaneeli ja vaniljekreemitäidisega ning pähklipuistega.

Neljapäev külastasime Frellsen tehast. See asub Roskildes ja on pereäri, mis toodab maiustusi ja röstib kohvi, peale seda pakendab ja müüb tooteid. Tehases nägime kuidas tehakse martsipaninotsusid ja šokolaadikeelekesi. Samuti saime ise kätt proovida vahukommide valmistamisel.

Peale tehasekülastust tutvusime kohaliku kaubanduskeskusega.

Reedel tegime nelja sorti leiba : ukraina, šoti, linaseemnetega ja pähklitega.

Meie grupp tegi pähklitega. Üllatav oli muidugi tehnoloogia, näiteks nad kasutavad kuiva juuretist.

Paljud on meist juba haiged, eelmine nädal jäid alul leedukad, siis lätlased ja nüüd on järjekord ka meie käes.

Esimene nädal

Meie esimene nädal Taanis on olnud väga teguderohke. Esimesel päeval oli meil kooli ja üldise programmi tutvustus. Teisest päevast olid meil juba esimesed tunnid tapamajas.

Alustasime sea tagaosaga. Eemaldasime mitte vajaliku rasva, naha ja kondid. 

Päeva lõpuks lõikasime liha poodi minevateks tükkideks.

vabandame, et pilt kartuliga tehtud on

Järgmine päev liikusime edasi eesootava eksami teisele osale - sea keskosa.

Sama tegime ka selle jupiga

Ühe päeva veetsime ka köögis Taani traditsioonilisi roogasid valmistades.

pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna

Vabaaja veetmiseks on meil erinevad sportimise ruumid, arvutiruum, kinosaal ja kooli enda klubi, kus on palju erinevaid meelelahutus võimalusi ja iga neljapäev väike istumine.

Nädalavahetusel käisime ka Kopenhaagenis ekskursioonil, kus vaatasime kuninglikke vaatamisväärsusi ning külastasime tivolit. Hiljem käisime ka poodides silmadega shoppamas.

'

Järgmise nädalani

Slaughtergang

Elu meie Taani "kodus".

                                   
                           



                                           Elu meie Taani "kodus".


  Lend hilines pool tunnikest. Seejärel läks kõik kiiresti. Ersimene mulje lennukisse astudes oli – kui väike! Tundsin ennast nagu liinibussis. Kusjuures, ega sõitki pikem polnud kui linnaliini bussiga kesklinna bussijaamast Lõunakeskusesse. Alles saime kõrguse üles ja veidike sõita, kui pidime juba asjad käest panema , et maanduma hakata.See pilt, mis aknakesest avanes oli võimas! Tuledemeri paremal ja vasakul, vasakul eriti. Siis mingi ussina looklev maantee, mida mööda autode tuled, nagu täpikesed roomasid. See maantee kulges silmapiirini.
  Saabusime lennujaama, kus algas rännak, rännak teise lennujaama otsa kohvriteni. OIi, see oli pikk, tõsiselt!  Lugematud poed ja kohvikud, vasakul ja paremal. Selle teekonna jooksul oleks võinud vähemalt kolm korda kohvikus jalga puhata.  Lõpuks jõudsime kohani, kus silmasime oma kalleid abilisi – kohvreid. Kohvrid kätte saanud, põrkas minuga kokku väike, sõbralike silmadega jaapanlane, kel suur naeratus näol. Nimelt üritas ta oma pisikese käruga üüratust eesti maanaisest mööda manööverdada, aga tema kavatsus läks vett vedama. Hõikasin talle selges eesti keeles et oota noh, ta vist mõttest sai aru, ma loodan vähemalt. Ja manööverdas naeratades edasi.
  Reipalt edasi vantsides leidsime väljapääsu, kus ootas juba meid bussijuht, kooli silt käes.  Bussiga Roskilde poole sõites, pidin nentima, et taanlased on ikka kokkuhoidlik rahvas. Sellist elektri priiskamist, nagu meie suuremate linnade ümbruses näeb, neil pole. Põhimõtteliselt sõitsime ju ümber Kopenhaageni. Aga tänavalgustuspostid olid ainult tõesti sellistes kohtades, kus reaalselt ka jalakäijaid võib liikuda. Nägin isegi, kuidas terve tänavajagu valgusteid lihtsalt kustus. Ju neil on mingi ajarelee peal, või liikumisandurid. Roskildesse kooli juurde jõudes hakati otsima inimest, kes meid sisse laseks. Peagi jagati meid tubadesse ja saime endale meisterdada võileibu. Üks leedu õpetaja oli väga kuri, kuna nad olid jõudnud juba hommikul kell seitse Kopenhaagenisse ja nad pidid lihtsalt meid ära ootama, st. ootama õhtul kella kümneni. Arusaadav oli tema tigeduse põhjus.
  Toad on mõnusad, puhtad ja soojad. Ei saa kurta. Hommikusöök oli toitev, kuigi veidi üksluine. Kindlasti tunnen juba ette puudust hommikusest pudrust. Nüüd ootame et minna ringkäigule kooli ja linna peale.
  Kooli ringkäik ja linnatuur on tehtud.

Linnapeal külastasime kohalikku katedraali, kuhu on maetud kõik Taani kuningad ja kuningannad, peale kahe. Nemad on maetud mujale. Katedraal oli väga muljetavaldav, kuigi tundsime ennast nagu surnuaial. Peale seda anti meile vaba aeg. Lonkisime mööda linna ja astusime poodidesse sisse. Sattusime ka kohalikku pagaripoodi. Seal saime tassikooke maitsta,  lõhn ja maitse olid suurepärased. Samuti lubati meil lahkesti tootevalikust pilte teha.  Kuna hakkas korralikult sadama, pöördusime kooli tagasi.

   Teisipäeval alustasime hommikul kogunemisega, sealt edasi tuli tutvustav käik mööda kooli. Peale seda jagati meile tööriided ja jalanõud.Siis pidime tegema enda tutvustus ringi. Seekord tegime veidi teistmoodi. Pidime gruppides kaaslase kohta tegema tutvustuse. Sattusin gruppi, kus olid kaks leedu neiut, kes ei osanud inglise keelt. Õnneks on olemas google translate. Nii sai ka see töö tehtud. Mai-Liis oli paaris soomlanna Emiliaga, kes on juba nädala siin koolis olnud, tema praktika kestab kuus nädalat. Peale lõunat oli jälle vaba aeg, mille me sisustasime koolitöödega. Kuna me peame ka siin tegema praktikaaruande, siis peame juba sellele hakkama mõtlema.
  Kolmapäev alags praktika klassis hügieeninõuete tutvustamisega. Midagi uut nagu polnud, veidi paberitööd on erinevat. Tegime karamellkomme. See tundus nii põnev olevat ja pole väga keeruline ka. Meie grupp tegi kohe kaks laari. Võtsime endale eesmärgi kodus ka neid teha. Peale seda koristasime ruumi. See oli vahva, sest põrandaid sai pesta voolikuga. Päev lõppes lõunast ja nii naasesime tagasi oma tubadesse, et jätkata nii blogi kirjutamise kui ka koolitöödega.

    Neljapäev  algas meie õpeetöö uue õpetaja Bo Larsseniga, kes on meie siinne kursusejuhataja.
Õpetus meeldib meile, sest õpetaja teeb kõik algusest lõpuni ette ja näitab  väga selgelt kõiki juhiseid. Ka ei ole ta kuri kui kellegil alguses hästi välja ei tule, lohutab et teeme ju esimest korda.
Õpetaja on range ja nõuab korda, aga samas teeb ka nalja. Tegime taani saiakesi, st kihistatud pärmitaignast ja täidiseks vaniljekreem, martsipanitäidis ja moos. Peale veel metspähkli puiste. Taigna ülejääkidest tegime väikeseid pirukaid. Valmis pooltooted läksid koos togidega külmkambrisse. Kihistatud tainas oli sama nagu meil, veidi tehnika oli teistsugune, aga kaneelirullide tehnika on neil teine. Samuti pärmitainas tehakse teise tehnoloogiaga. Meie koolis on teine tehnoloogia.

   Veidi nalja ka. Eelmisel õhtul astus meie tuppa tähtsa näoga keskealine mees, prill ninal ja paber käes. Esiteks hakkas ta meiega taani keeles rääkima. Kui selgitasime et oleme Eestist, vahetas keele ingliskeelse vastu. Tuli välja et meie sissekolimisel unustati meile selgitada tubade koristuskorda. Ja kuna kontroll sisse astus, siis me ei saanud aru mida ta meist soovib. Neil käib tubade korrashoiu peale võistlus. Kes saab neli nädalat järjest hinde viis, saab auhinnaks limonaadi.
 See vahejuhtum pakkus meile nalja, lisaks need pidevad meie tuppa eksimised. Nüüd üritame ühika komandandile pihta saada, et pesupesemise krediiti saada. Nimelt selle jaoks peab raha laadima oma toa kaardi peale. Selline lõbus elu meil.
  Reede hommik algas õppetaigna tegemisega. Sellesse taignasse läks ainult jahu ja vesi. Siis jagasime kukeldamismasinaga taigna võrdseteks kuuekümne grammisteks tükkideks. Millest hiljem rullisime nuudid ja alustasime põimistehnika harjutamist kuue nuudiga.Alguses tundus veidi keeruline, aga saime hakkama. Hiljem pidime tehtud palmikud viskama komposti, mis läks niiöelda taaskasutusse. Siis tulid juba ahjust välja meie eilsed saiakesed. Ja hakkasime neid kaunistama glasuuriga. Minu jaoks oli üllatus glasuuri valmistamine, nimelt ma pole seda varem teinud. Ja eriti et pidime glasuuri soojendama 30 kraadini. Reedene päev ongi lühem ja lõpeb varem.

 Õhtul pidime iga kursus hakkama ise toitu valmistama ja jagama. Sellega tekkis palju segadust, nagu oligi oodata. Esiteks et saada kõiki korraga sööma, kuna kamba peale on ainult üks võti. Siis algatasime grupivestluse Lõustaraamatus, et omavahel infot vahetada. Tegime ühe läti poisiga koos raguud. Osad leedukad ja lätlased keeldusid soojast söögist ja sõid võilebu ja teed. Siis juhtus väike õnnetus, kuna me läksime teisi sisse laskma , läks toit veidi kõrbema. Kuigi köögis oli mingi kümme inimest, siis keegi ei vaevunud potti tulelt võtma. Selle peale oli see poiss väga kurb, et nii juhtus. Aga polnud hullu, kõlbas väga hästi süüa. Koka grupi omad tulid ja sõid ka, ning kiitsid.Pingutasime küll, et meid ühte liita, aga ei tulnud välja. Eks järgmistel päevadel näeb mis saab.
  Laupäeva hommikul kogunesime peale hommikueinet , et minna koos Kopenhaagenisse tuuritama.
Giid oli väga tore, ka oli ta kaasa võtnud oma 17 aastase tütre. Hiljem jutustasime ja saime teada et ta elab 60 km Roskildest, kus neil on üüritud maja. Neil on koer ja neli kassi, ning kümme kana. Hästi tore mees oli, tütar oli ka armsake. Suundusime rongiga Kopenhaagenisse, kus istusime üle linnasisese rongi peale ja sõitsime Rohelisele Turule. See on tõeline koka ja kondiitri  koht. Sealt saab maitseaineid, kokkamistarbeid ja  tooraineid, kohvikutest rääkimata. Hinnad olid küll kõrged, seetõttu jäi meil hing kripeldama. Korralik kokanuga maksis 300 eurot.

                         Sellist pliiti tahtsime kõik, pannidest rääkimata.

                               Pagarileti valikust killuke:

                                               Kuningalossi väljaku panoraamvaade.

Tiirutasime linna peal kuni pimedani, käidud said läbi kõik tähtsamad vaatamisväärtused. Lõpetasime ringkäigu samal päeval avatud H.C Andersseni teemalises tivolis. See oli tõsiselt muljetavaldav ja see rahvamass oli tohutu. Kuna oli avamise puhul kontsert, siis pidime ennast jõuga läbi suruma, et raudteejaama jõuda. Peagi istusime väsinult ja näljaselt rongis ja alustasime tagasisõitu Roskilde poole. Alles rongis saime mahti et oma kaasavõetud võileivad ära süüa.
 Päris väsitav aga tore päev oli.

                                    Siin me oleme veel hommikul ärksad ja veel mitte väsinud.