Viimane nädal.

Viimase nädala esmaspäev algas üllatusega. Nimelt kutsus Bo meid vaatama filmi ja andis kätte retseptid. Me pidime iseseisvalt ära tegema läikeglasuuri ja kaunistused.Vau!

Hakkasin jällegi vajalikke asju mööda klasse taga ajama et asjad tehtud saaks. Pärast ilmus kuskilt ka õpetaja välja ja tõi asju juurde. Niikaua oli meil juba valmis ja saime aidata teistel teha. Lõunasöögile kutsuti meid lihunike juurde, kes olid valmistanud meile traditsioonilise Taani jõulutoidu. Süüa kõlbas küll, aga polnud eriti minule mokka mööda. Ju siis ma eesti omaga ära harjunud.

Peale lõunasööki hakkasime koogikesi glasuuriga katma kaunistama. See polnudki nii lihtne kui alguses tundus! Ausalt oleks tahtnud veel ja veel teha. Et asja käppa saada.

Kolmapäev külastasime Viikingite muuseumi. See asus merelahe kaldal ja oli päris aukartust äratav. Eriti kui sisenesime ja neid laevu nägime. Pidid need viikingid ikka julged olema, kui sellise paatidega merd ja ookeane ületasid.Saime ka ise ronida sarnase laeva peale. Makske mulle peale, aga ma siis ka ei astuks sellise peale kui ta kuival maal pole! Vaatasime filmi kuidas neid laevu välja kaevati, oli ikka suur töö!

Kui olime mõned kingitused muuseumist kaasa ostnud otsustasime minna linna peale. Lõuna ajal plaanisime minna uuesti sööma kohalikku kebabi friikaid sööma. Meelitasime ka Emilia kaasa. Emilia on Soomest. Peale kaheksat tundi marssimist jõudsime tagasi koju. Proovi panna inimest kaheksa tundi kõndima- võimatu! Aga pane ta kaheksa tundi shoppama – käkitegu!

Neljapäev pidi olema meie päev, st . Leedukad on kohvilauas ja meie koos lätlastega saame teha mida tahame. Meil juba mõte eelmine päev lendas täiega. Ja mis neljapäeva hommikul selgus, leedukad ei kavatsenudki vaba hommikut võtta! Vähe sellest et meie olime häiritud, ka õpetaja oli tige. Nii me jäime omapead. Ja seda mida olime plaaninud, teha ei saanudki. Selle asemel tegime uuesti mirror glaze. Ja kaunistasime . Muidugi ma sain ka teoga hakkama, aga siinsetel õpetajatel on komme, et nad ei ütle sulle kui sa valesti teed. Enne kui sa ise saad aru et midagi valesti on. Ühesõnaga, õpime vigadest. Mai-Liisi koogi kinkisime Tinale, sest tal oli sünnipäev.

Reede algas jällegi segadusega. Olime kindlad et peame hommikul kohtuma Anettega ja andma ära oma riided, peale seda tuleb pidulik kohvilaud ja siis on kõik. Aga jälle oli tõlkes osa kaduma läinud, panime tööriided selga ja läksime kohvilauda ette valmistama. Mai-Liis ja mina jäime croissante ja saiakesi küpsetama ja kukleid soojendama.Teised läksid lauda katma. Kui ka lihunikud olid oma toitudega ühele poole saanud istusime lauda.Seda toiduhunnikut vaadates mõtlesime hirmuga, kes selle ära küll jõuab süüa.

 Varsti jagati meile heade sõnade saatel kätte tunnistused ja hinnetelehed.Siis oli aeg hakata koristama, peale mida andsime oma tööriided ja jalanõud ära. Samuti saime oma Kransekagge-d kaasa. Peale seda läksime veel Mai-Liisiga linna peale viimaseid kingitusi ostma. Tagasi tulles ootas hirmus töö – pakkimine. Ausalt, ei ole kerge kui pead koju viima rohkem asju, kui sul minnes oli.Väga kurb oli, sest olime jõudnud juba ära harjuda selle kooli ja õpetajatega, samuti uute

sõpradega. Taanlased on äärmiselt toredad ja viisakad, teretavad võõraid ja naeratavad. See soe naeratus kuulub iga asja juurde. Kasvõi kaupluses teineteisest möödudes, lihtsalt naeratus, ja see annab juba nii palju juurde.

Laupäeva hommikul ajasime ennast üles ja sulgesime viimast korda oma toaukse. Buss sõitis peagi ette ja alustasime oma teed tagasi.Lenujaamas tuli meil oodata üle viie tunni, sest leedukate lend läks varem ja meil oli nendega mitme peale buss tellitud. Aga see ootamine oli seal äge, oleksime võinud need viis tundi seal šopata, aga olime selleks liiga väsinud. Kogu see Paabeli rahvas, kes meist mööda liikus.Kui Eestist ära tulles tundus mulle et Tallina lennujaam on väga suur ja ilus ja uhke, Siis nüüd tagasi Tallinasse jõudes, tundsin ennast nagu oleksin astunud külapoodi. Nii suur vahe on Kopenhaageni lennujaamal ja Tallina omal. Põhimõtteliselt kui tahad minna Kopenhaagenisse šoppama, siis mine hommikuse lennuga sinna ja õhtusega tagasi, vahepeal sa lennujaamast lahkuma ei pea. Kõik kaubamärgid ja kauplused on seal esindatud. Võid isegi BMW endale kaasa osta. Arvan et ühe päevaga vist ei jõua neid kõiki seal läbi käiagi. 

Tagasi Eestis. Tõttasime endale R-kioskist süüa ostma. Lõpuks normaalsed lihapirukad ja rosolje! Me mõlemad võtsime Taanis olles kaalust alla. Mis on muidugi positiivne. Ausalt pea terve tee tagasi oli nutt kurgus, lihtsalt see mis sinna meist maha jäi oli nii tore. Kindlasti tahame me minna sinna tagasi. Kuna ja kuidas, seda veel ei tea. Aga õppida Taanis , see jäi meile eesmärgiks.