Neljas nädal

Neljas nädal

Esmaspäev küpsetasime valmis tordipõhjad. Pluss jõudsime veel teha terve hunniku soft marchmellosid. Ei oska neid teistmoodi nimetada.

Teisipäeval hakkasime tehtud koogipõhjadest kooke kokku panema. Põhja panime esimese kihi, peale seda šokolaadivahu, siis uus kiht. Ja järgmiseks kiht maasika-vahukoore vahtu. Kõige peale läks viimaseks kihiks tordipõhi. Jätsime ööseks koogid sügavkülma. Kolmapäevaks pidime välja mõtlema kuidas me tehtud kooke kaunistame. Teisipäev saime veel õpetaja käest vajaliku materjali, et teha ettevalmistusi. Nii me hakkasime oma mõtteid teostama. Mina valisin endale peale martsipanikihi dekoreerimiseks suhrupitsi. Kuna ma polnud varem midagi sellist teinud , oli kõik uus ja põnev. Esimene pits läks nässu oma lolluse tõttu. Tegin uued pitsid ja kaunistuseks liblikad. Mai-Liis valmistas eelmine õhtu otsa dekoreerimiseks suhkrumassist lilli ja geishat. Mina jäin hätta pitsi vormist välja saamisega, õpetaja ka ei osanud aidata. Lõpuks nuputasin välja nipi kuidas välja saada- skalpelli ja pintsettidega. Tundsin ennast neurokirurgina. Tulemusega ma küll rahule ei jäänud, aga lohutasin ennast et esimene kord.

Õpetaja muidugi arvas et liblikad peaksid lendama, mitte surnult lebama. Naljatades nimetasin oma tordi " Liblikate surnuaiaks". Mai-Liisi tort sai kiidusõnu, ta oli tõesti palju vaeva näinud ka.

Neljapäeval vormisime oma varem tehtud lehttaignast valmis saiakesed ja küpsetasime. Esiteks tegime õunamoosiga saiakesi,teiseks tegime volovane. Siis lehttaigna keelekesi. Ülejäänud taigna kasutasime kaneelirullide tegemiseks.

Reede lõpetasime oma küpsetised, täitsime ja kaunistasime need, ning saatsime müüki. Ülejäänud tegid küpsiseid, mida hiljem koos pakendasime.

Õpetaja lubas muidugi lahkesti maitsta ka meil, aga nende saiakesed on meie jaoks liiga rasvased ja magusad. Nii et jäi meil söömata. Reede tegime veel oma kooli tööriietega fotosessiooni.

Laupäevaks leppisime osadega meie kursuselt kokku, et lähme Kopenhaagenisse ja külastame Blue Planet Aqarium-i. Kokku sai meid üheksa.

Tõttasimegi hommikul rongile, mis oli muidugi ootuspäraselt rahvast täis, nii et seisime ukse juures kuni maha minekuni. Sealt üritasime minna bussi peale. Eelmisel nädalal olid lätlased käinud ja juhatasid et peame minema bussile 5C. Kui lõpuks leidsime bussipeatuse oligi seal ees buss 5C. Jooksime peale. Sõitsime pea tund aega , ootasime kogu aeg kuna jõuame sihtpunkti, aga buss jäi lõpuks seisma, rahvas läks maha ja ka bussijuht astus minema. 

Mai-Liis üritas temalt küll küsida , kas oleme õiges kohas,aga bussijuht ei osanud inglise keelt. Lälsime kõik välja ja mõtlesime mis edasi saab. Küsisin ühe proua käest juhatust, tema ütles et peaksime sama bussiga tagasi minema ja istuma teise peale. Õnneks tuli uus bussijuht, kes oskas inglise keelt. Tuli välja et liini number oli sama, aga nimetus pidi olema teine.Sõitsime tagasi linna poole, kus mingis peatuses käskis bussijuht maha hüpata ja tagumise bussi peale minna. Nii me tegimegi. Olime järgmises bussis ja ikka sõitsime kesklinna poole tagasi. Kõhkluseuss näris sees ja ma küsisin ühelt noorpaarilt igaks juhuks üle. Nad õpetasid et järgmises peatuses peaksime minema maha ja minema edasi metrooga. Jälle jooksuga välja ja leidime kohe sealt metroosissepääsu. Igaks juhuks küsisin jälle turva käest üle ja paistis et oleme õigel teel. Ees terendas valgus! Väljunud öeldud peatuses, sammusime lihtsalt mingitel inimestel järgi, meil polnud ju aimugi kus me oleme. Õnneks varsti paistis otsitud hoone! Halleluuja! See mida me seal nägime oli ulme! 

Igastahes me jäime väga rahule. Meil oli Mai- Liisiga plaanis sellest päevast viimast võtta. Osad tahtsid küll minna veel loomaaeda, aga sinna me poleks enam jõudnud. Nii me jagunesimegi pooleks. Tagasi metroos küsisin jällegi inimestelt juhatust. Tahtsime minna laevaga sõitma. Osad sõitsid tagasi keskusesse, meie läksime enne maha. Oh üllatust me sattusime otse rongist hiiglaslikku kaubamajja! See rahvamass ja need kaubad, mis võtsid silme eest kirjuks ja hinge kinni. Üritasime otsida väljapääsu kaulusest.Lõpuks olimegi väljas! Segaduses sellest kuhu peame minema küsisime jällegi juhatust. Seletati kuhu peame minema ja nii me õndsatena sinnapoole hakkasimegi vantsima. Jõudsime tänavalõppu ja edasi ei julgenud minna. Küsisime uuesti teed, juhatati hoopis teise suunda!!!!!!

Õnneks taipas Emilia võtta välja telefoni ja google mapsiga otsida soovitud kohta. See oli äge, kuigi me olime juba väsinud, aga hasart oli ikkagi sees. Õnneks meiega kaasas olevad ei hakanud hädaldama ja olid nõus meiega soovitud tripi läbi tegema. Emilia kõndis ees, nina telefonis ja ajas jälgi nagu hagijas. Tadaa, seal oligi kanal ja laeva peatusekoht! Igaks juhuks küsisin veel piletimüügikioskist üle, kas ikka toimub veel reise või on juba suletud. Meie õnneks pidi laev viie minuti pärast saabuma. Jesss! Astusime siis kailt laeva, kui ta oli saabunud ja kui ilus ja romantiline see vaatepilt oli mis avanes. Laev oli juba kaunistatud jõulutulede ja roheliste vanikutega. Taustaks käis jõulumuusika.

 Mida pimedamaks läks, seda ilusam see oli. Kanalites purjekad kaunistatud tuledesäraga, muusika, vahvlitelõhn. See kõik oli nagu unenäos. Ilm oli muidugi see päev jube. Pidevalt sadas kas lörtsi või vihma. Kui laevalt maha saime siis tõttasime kõrval asuvasse jõuluturule. Need lõhnad ja see muusika. Kui ilus see oli. Ikka tundus et oleme sattunud filmivõtetele. Võtsin klaasi kuuma jooki, sest külmavärinad olid jubedad. Platsi pealt küsisin teed raudteejaama, sest teised olid juba väsinud ja tahtsid minna puhkama. Saadud juhatuse järgi seadsime sammud soovitud suunas. See tee mööda kaubatänavat oli filmi jätk. Kord kostus itaalia, kord prantsuse muusikat. Kaupluste vaateaknad ja tänav tuledesäras, tänavamuusikud mängimas kord itaali, kord prantsuse muusikat. Tol momendil tundus et enam ilusamaks minna ei saa.

Jõudnud raudteejaama selgus et rong lahkub kahe minuti pärast. Kihutasime perroonile ja jõudsin veel kinnitust saada rongisaatjalt et rong ikka läheb Roskildesse. Kiiruga lükkasime teised rongi ja ise jäime Mai-Liisiga perroonile.

Jõudsime veel teistele sulguvate uste vahelt hõigata et jääme veel Kopenhaagenisse. Nende hämmastunud näoilme veeres juba Roskilde poole.

Jõudnud raudteejaamast välja hakkasime lihtsalt mööda linna uitama. Käisime mööda kaupluseid ja otsustasime sööma minna . Muideks reede käisime kohalikus kebabi kohvikus ja seal saime väga häid friikaid. Pluss laua peal oli mingi kaste , mida sai soovi korral võtta. Esialgu tundus see väga maitsev, nii võtsingi suurema sortsu koos kartulitega. Enam ei olnud lõbus.Üheaegselt ma nutsin ja higistasin- see oli tšilli!!!! 

Palusin klaasi vett. Aga nüüd tagasi minnes laupäeva juurde ja Kopenhaageni kebabi kohvik. Esiteks olid seal hinnad ulmelised, härra leti taga ebaviisakas ja toit ka polnud suurem asi. Lubasime minna kohalike poiste juurde minna tagasi ja neile öelda et nemad on parimad!

Edasi läksime Tigerisse, see oli kolmekorruseline! Saime sealt mõned kingitused kodustele. Aga nalja sai ka. Kaks meest arutasid omavahel vene keeles kas osta pipraveski või mitte. Mul oli muidugi vaja vene keeles õpetada et muidugi võtku!. Nende näoilme eest olin ma valmis viieka välja andma! Lõpuks puhkesime kõik naerma. Siis otsistasime et lähme uuesti Tivolisse, kuna vamise päeval oli seal hullumaja ja me ei jõudnud midagi näha. Läbi lörtsisaju seadsimegi sammud sinna. Muinasjutumaailm avanes meie ees. Seda pole võimalik sõnadega edasi anda. Seda peab tajuma. Kõndisime nagu pilvedel. 

Meie maagiline päev jätkus. Iga sammuga veendusime et Alice Imedemaal oli copy-paste , vähemalt see imetluse ja hämmastuse tunne. 

Leidsime kõverpeeglitega seina. Ühel peegelpildil olime kui muteerunud hamstrid, teisel päkakad, kolmandal pikkjalad jne. Võtsime sellest päevast nii palju kui oskasime, sest teadsime et sinna linna me niipea ei satu või kas üldse kunagi.Õhtul koju jõudes olime ikka üsna väsinud. Pühapäeva veetsime arvutis kirjutades ja puhates. Eelmisest päevast olime veel natuke väsinud. Veel vähem kui nädal on jäänud seda imelist kogemust läbi elada!