Viimane nädal.

Viimase nädala esmaspäev algas üllatusega. Nimelt kutsus Bo meid vaatama filmi ja andis kätte retseptid. Me pidime iseseisvalt ära tegema läikeglasuuri ja kaunistused.Vau!

Hakkasin jällegi vajalikke asju mööda klasse taga ajama et asjad tehtud saaks. Pärast ilmus kuskilt ka õpetaja välja ja tõi asju juurde. Niikaua oli meil juba valmis ja saime aidata teistel teha. Lõunasöögile kutsuti meid lihunike juurde, kes olid valmistanud meile traditsioonilise Taani jõulutoidu. Süüa kõlbas küll, aga polnud eriti minule mokka mööda. Ju siis ma eesti omaga ära harjunud.

Peale lõunasööki hakkasime koogikesi glasuuriga katma kaunistama. See polnudki nii lihtne kui alguses tundus! Ausalt oleks tahtnud veel ja veel teha. Et asja käppa saada.

Kolmapäev külastasime Viikingite muuseumi. See asus merelahe kaldal ja oli päris aukartust äratav. Eriti kui sisenesime ja neid laevu nägime. Pidid need viikingid ikka julged olema, kui sellise paatidega merd ja ookeane ületasid.Saime ka ise ronida sarnase laeva peale. Makske mulle peale, aga ma siis ka ei astuks sellise peale kui ta kuival maal pole! Vaatasime filmi kuidas neid laevu välja kaevati, oli ikka suur töö!

Kui olime mõned kingitused muuseumist kaasa ostnud otsustasime minna linna peale. Lõuna ajal plaanisime minna uuesti sööma kohalikku kebabi friikaid sööma. Meelitasime ka Emilia kaasa. Emilia on Soomest. Peale kaheksat tundi marssimist jõudsime tagasi koju. Proovi panna inimest kaheksa tundi kõndima- võimatu! Aga pane ta kaheksa tundi shoppama – käkitegu!

Neljapäev pidi olema meie päev, st . Leedukad on kohvilauas ja meie koos lätlastega saame teha mida tahame. Meil juba mõte eelmine päev lendas täiega. Ja mis neljapäeva hommikul selgus, leedukad ei kavatsenudki vaba hommikut võtta! Vähe sellest et meie olime häiritud, ka õpetaja oli tige. Nii me jäime omapead. Ja seda mida olime plaaninud, teha ei saanudki. Selle asemel tegime uuesti mirror glaze. Ja kaunistasime . Muidugi ma sain ka teoga hakkama, aga siinsetel õpetajatel on komme, et nad ei ütle sulle kui sa valesti teed. Enne kui sa ise saad aru et midagi valesti on. Ühesõnaga, õpime vigadest. Mai-Liisi koogi kinkisime Tinale, sest tal oli sünnipäev.

Reede algas jällegi segadusega. Olime kindlad et peame hommikul kohtuma Anettega ja andma ära oma riided, peale seda tuleb pidulik kohvilaud ja siis on kõik. Aga jälle oli tõlkes osa kaduma läinud, panime tööriided selga ja läksime kohvilauda ette valmistama. Mai-Liis ja mina jäime croissante ja saiakesi küpsetama ja kukleid soojendama.Teised läksid lauda katma. Kui ka lihunikud olid oma toitudega ühele poole saanud istusime lauda.Seda toiduhunnikut vaadates mõtlesime hirmuga, kes selle ära küll jõuab süüa.

 Varsti jagati meile heade sõnade saatel kätte tunnistused ja hinnetelehed.Siis oli aeg hakata koristama, peale mida andsime oma tööriided ja jalanõud ära. Samuti saime oma Kransekagge-d kaasa. Peale seda läksime veel Mai-Liisiga linna peale viimaseid kingitusi ostma. Tagasi tulles ootas hirmus töö – pakkimine. Ausalt, ei ole kerge kui pead koju viima rohkem asju, kui sul minnes oli.Väga kurb oli, sest olime jõudnud juba ära harjuda selle kooli ja õpetajatega, samuti uute

sõpradega. Taanlased on äärmiselt toredad ja viisakad, teretavad võõraid ja naeratavad. See soe naeratus kuulub iga asja juurde. Kasvõi kaupluses teineteisest möödudes, lihtsalt naeratus, ja see annab juba nii palju juurde.

Laupäeva hommikul ajasime ennast üles ja sulgesime viimast korda oma toaukse. Buss sõitis peagi ette ja alustasime oma teed tagasi.Lenujaamas tuli meil oodata üle viie tunni, sest leedukate lend läks varem ja meil oli nendega mitme peale buss tellitud. Aga see ootamine oli seal äge, oleksime võinud need viis tundi seal šopata, aga olime selleks liiga väsinud. Kogu see Paabeli rahvas, kes meist mööda liikus.Kui Eestist ära tulles tundus mulle et Tallina lennujaam on väga suur ja ilus ja uhke, Siis nüüd tagasi Tallinasse jõudes, tundsin ennast nagu oleksin astunud külapoodi. Nii suur vahe on Kopenhaageni lennujaamal ja Tallina omal. Põhimõtteliselt kui tahad minna Kopenhaagenisse šoppama, siis mine hommikuse lennuga sinna ja õhtusega tagasi, vahepeal sa lennujaamast lahkuma ei pea. Kõik kaubamärgid ja kauplused on seal esindatud. Võid isegi BMW endale kaasa osta. Arvan et ühe päevaga vist ei jõua neid kõiki seal läbi käiagi. 

Tagasi Eestis. Tõttasime endale R-kioskist süüa ostma. Lõpuks normaalsed lihapirukad ja rosolje! Me mõlemad võtsime Taanis olles kaalust alla. Mis on muidugi positiivne. Ausalt pea terve tee tagasi oli nutt kurgus, lihtsalt see mis sinna meist maha jäi oli nii tore. Kindlasti tahame me minna sinna tagasi. Kuna ja kuidas, seda veel ei tea. Aga õppida Taanis , see jäi meile eesmärgiks.

Neljas nädal

Neljas nädal

Esmaspäev küpsetasime valmis tordipõhjad. Pluss jõudsime veel teha terve hunniku soft marchmellosid. Ei oska neid teistmoodi nimetada.

Teisipäeval hakkasime tehtud koogipõhjadest kooke kokku panema. Põhja panime esimese kihi, peale seda šokolaadivahu, siis uus kiht. Ja järgmiseks kiht maasika-vahukoore vahtu. Kõige peale läks viimaseks kihiks tordipõhi. Jätsime ööseks koogid sügavkülma. Kolmapäevaks pidime välja mõtlema kuidas me tehtud kooke kaunistame. Teisipäev saime veel õpetaja käest vajaliku materjali, et teha ettevalmistusi. Nii me hakkasime oma mõtteid teostama. Mina valisin endale peale martsipanikihi dekoreerimiseks suhrupitsi. Kuna ma polnud varem midagi sellist teinud , oli kõik uus ja põnev. Esimene pits läks nässu oma lolluse tõttu. Tegin uued pitsid ja kaunistuseks liblikad. Mai-Liis valmistas eelmine õhtu otsa dekoreerimiseks suhkrumassist lilli ja geishat. Mina jäin hätta pitsi vormist välja saamisega, õpetaja ka ei osanud aidata. Lõpuks nuputasin välja nipi kuidas välja saada- skalpelli ja pintsettidega. Tundsin ennast neurokirurgina. Tulemusega ma küll rahule ei jäänud, aga lohutasin ennast et esimene kord.

Õpetaja muidugi arvas et liblikad peaksid lendama, mitte surnult lebama. Naljatades nimetasin oma tordi " Liblikate surnuaiaks". Mai-Liisi tort sai kiidusõnu, ta oli tõesti palju vaeva näinud ka.

Neljapäeval vormisime oma varem tehtud lehttaignast valmis saiakesed ja küpsetasime. Esiteks tegime õunamoosiga saiakesi,teiseks tegime volovane. Siis lehttaigna keelekesi. Ülejäänud taigna kasutasime kaneelirullide tegemiseks.

Reede lõpetasime oma küpsetised, täitsime ja kaunistasime need, ning saatsime müüki. Ülejäänud tegid küpsiseid, mida hiljem koos pakendasime.

Õpetaja lubas muidugi lahkesti maitsta ka meil, aga nende saiakesed on meie jaoks liiga rasvased ja magusad. Nii et jäi meil söömata. Reede tegime veel oma kooli tööriietega fotosessiooni.

Laupäevaks leppisime osadega meie kursuselt kokku, et lähme Kopenhaagenisse ja külastame Blue Planet Aqarium-i. Kokku sai meid üheksa.

Tõttasimegi hommikul rongile, mis oli muidugi ootuspäraselt rahvast täis, nii et seisime ukse juures kuni maha minekuni. Sealt üritasime minna bussi peale. Eelmisel nädalal olid lätlased käinud ja juhatasid et peame minema bussile 5C. Kui lõpuks leidsime bussipeatuse oligi seal ees buss 5C. Jooksime peale. Sõitsime pea tund aega , ootasime kogu aeg kuna jõuame sihtpunkti, aga buss jäi lõpuks seisma, rahvas läks maha ja ka bussijuht astus minema. 

Mai-Liis üritas temalt küll küsida , kas oleme õiges kohas,aga bussijuht ei osanud inglise keelt. Lälsime kõik välja ja mõtlesime mis edasi saab. Küsisin ühe proua käest juhatust, tema ütles et peaksime sama bussiga tagasi minema ja istuma teise peale. Õnneks tuli uus bussijuht, kes oskas inglise keelt. Tuli välja et liini number oli sama, aga nimetus pidi olema teine.Sõitsime tagasi linna poole, kus mingis peatuses käskis bussijuht maha hüpata ja tagumise bussi peale minna. Nii me tegimegi. Olime järgmises bussis ja ikka sõitsime kesklinna poole tagasi. Kõhkluseuss näris sees ja ma küsisin ühelt noorpaarilt igaks juhuks üle. Nad õpetasid et järgmises peatuses peaksime minema maha ja minema edasi metrooga. Jälle jooksuga välja ja leidime kohe sealt metroosissepääsu. Igaks juhuks küsisin jälle turva käest üle ja paistis et oleme õigel teel. Ees terendas valgus! Väljunud öeldud peatuses, sammusime lihtsalt mingitel inimestel järgi, meil polnud ju aimugi kus me oleme. Õnneks varsti paistis otsitud hoone! Halleluuja! See mida me seal nägime oli ulme! 

Igastahes me jäime väga rahule. Meil oli Mai- Liisiga plaanis sellest päevast viimast võtta. Osad tahtsid küll minna veel loomaaeda, aga sinna me poleks enam jõudnud. Nii me jagunesimegi pooleks. Tagasi metroos küsisin jällegi inimestelt juhatust. Tahtsime minna laevaga sõitma. Osad sõitsid tagasi keskusesse, meie läksime enne maha. Oh üllatust me sattusime otse rongist hiiglaslikku kaubamajja! See rahvamass ja need kaubad, mis võtsid silme eest kirjuks ja hinge kinni. Üritasime otsida väljapääsu kaulusest.Lõpuks olimegi väljas! Segaduses sellest kuhu peame minema küsisime jällegi juhatust. Seletati kuhu peame minema ja nii me õndsatena sinnapoole hakkasimegi vantsima. Jõudsime tänavalõppu ja edasi ei julgenud minna. Küsisime uuesti teed, juhatati hoopis teise suunda!!!!!!

Õnneks taipas Emilia võtta välja telefoni ja google mapsiga otsida soovitud kohta. See oli äge, kuigi me olime juba väsinud, aga hasart oli ikkagi sees. Õnneks meiega kaasas olevad ei hakanud hädaldama ja olid nõus meiega soovitud tripi läbi tegema. Emilia kõndis ees, nina telefonis ja ajas jälgi nagu hagijas. Tadaa, seal oligi kanal ja laeva peatusekoht! Igaks juhuks küsisin veel piletimüügikioskist üle, kas ikka toimub veel reise või on juba suletud. Meie õnneks pidi laev viie minuti pärast saabuma. Jesss! Astusime siis kailt laeva, kui ta oli saabunud ja kui ilus ja romantiline see vaatepilt oli mis avanes. Laev oli juba kaunistatud jõulutulede ja roheliste vanikutega. Taustaks käis jõulumuusika.

 Mida pimedamaks läks, seda ilusam see oli. Kanalites purjekad kaunistatud tuledesäraga, muusika, vahvlitelõhn. See kõik oli nagu unenäos. Ilm oli muidugi see päev jube. Pidevalt sadas kas lörtsi või vihma. Kui laevalt maha saime siis tõttasime kõrval asuvasse jõuluturule. Need lõhnad ja see muusika. Kui ilus see oli. Ikka tundus et oleme sattunud filmivõtetele. Võtsin klaasi kuuma jooki, sest külmavärinad olid jubedad. Platsi pealt küsisin teed raudteejaama, sest teised olid juba väsinud ja tahtsid minna puhkama. Saadud juhatuse järgi seadsime sammud soovitud suunas. See tee mööda kaubatänavat oli filmi jätk. Kord kostus itaalia, kord prantsuse muusikat. Kaupluste vaateaknad ja tänav tuledesäras, tänavamuusikud mängimas kord itaali, kord prantsuse muusikat. Tol momendil tundus et enam ilusamaks minna ei saa.

Jõudnud raudteejaama selgus et rong lahkub kahe minuti pärast. Kihutasime perroonile ja jõudsin veel kinnitust saada rongisaatjalt et rong ikka läheb Roskildesse. Kiiruga lükkasime teised rongi ja ise jäime Mai-Liisiga perroonile.

Jõudsime veel teistele sulguvate uste vahelt hõigata et jääme veel Kopenhaagenisse. Nende hämmastunud näoilme veeres juba Roskilde poole.

Jõudnud raudteejaamast välja hakkasime lihtsalt mööda linna uitama. Käisime mööda kaupluseid ja otsustasime sööma minna . Muideks reede käisime kohalikus kebabi kohvikus ja seal saime väga häid friikaid. Pluss laua peal oli mingi kaste , mida sai soovi korral võtta. Esialgu tundus see väga maitsev, nii võtsingi suurema sortsu koos kartulitega. Enam ei olnud lõbus.Üheaegselt ma nutsin ja higistasin- see oli tšilli!!!! 

Palusin klaasi vett. Aga nüüd tagasi minnes laupäeva juurde ja Kopenhaageni kebabi kohvik. Esiteks olid seal hinnad ulmelised, härra leti taga ebaviisakas ja toit ka polnud suurem asi. Lubasime minna kohalike poiste juurde minna tagasi ja neile öelda et nemad on parimad!

Edasi läksime Tigerisse, see oli kolmekorruseline! Saime sealt mõned kingitused kodustele. Aga nalja sai ka. Kaks meest arutasid omavahel vene keeles kas osta pipraveski või mitte. Mul oli muidugi vaja vene keeles õpetada et muidugi võtku!. Nende näoilme eest olin ma valmis viieka välja andma! Lõpuks puhkesime kõik naerma. Siis otsistasime et lähme uuesti Tivolisse, kuna vamise päeval oli seal hullumaja ja me ei jõudnud midagi näha. Läbi lörtsisaju seadsimegi sammud sinna. Muinasjutumaailm avanes meie ees. Seda pole võimalik sõnadega edasi anda. Seda peab tajuma. Kõndisime nagu pilvedel. 

Meie maagiline päev jätkus. Iga sammuga veendusime et Alice Imedemaal oli copy-paste , vähemalt see imetluse ja hämmastuse tunne. 

Leidsime kõverpeeglitega seina. Ühel peegelpildil olime kui muteerunud hamstrid, teisel päkakad, kolmandal pikkjalad jne. Võtsime sellest päevast nii palju kui oskasime, sest teadsime et sinna linna me niipea ei satu või kas üldse kunagi.Õhtul koju jõudes olime ikka üsna väsinud. Pühapäeva veetsime arvutis kirjutades ja puhates. Eelmisest päevast olime veel natuke väsinud. Veel vähem kui nädal on jäänud seda imelist kogemust läbi elada!

Kolmas nädal

 Nädalavahetuse veetsime tubaselt, tegime koolitööd ja kokkasime.
 Esmaspäev jätkasime kohvilaua ettevalmistusega.  Pidime tegema croissantide taigna. Samal ajal aitasin Lätlastel teha keedukreemi, kui Mai-Liis jändas taignaga.  Hiljem hakkasime tainast kihistama rullimismasinaga.Ütleme nii, et ikka väga pikk taigen sai.

Peale seda anti meile ülesandeks teise grupi valmistatud kihistatud taignast vormida saiakesed ja täita kreemiga (Danish pastry).  Kõik meie vormitud saiad panime ööseks sügavkülma, et järgmine päev kergitada ja küpsetada. Samuti täitsin ma šokolaadi sulatusnõud ära järgmiseks päevaks.
Õhtul oli kino, vaatasime "Kiired ja vihased 4".
 Teisipäev jagati meid gruppidesse, kus osad läksid kohvilauda katma ja ette valmistama, meie jäime küpsetama ja toite kaunistama.

 Mina koos Daniiliga valmistasime ette saiakesi kerkekappi, hiljem andis õpetaja mulle ülesandeks teha kuusekesi. See tähendas et tegin martsipanist kuusealused, küpsetasin neid . Siis valmistasin munavalgepulbrist niiöelda sefiiri. Sulatasin šokolaadi , värvisin selle roheliseks. Hiljem tuli pritsida saadud vaht küpsiste peale ja kasta rohelise šokolaadi sisse.

 Mai-Liis  sama aja peale juhatas vägesid. Valmistasid pärmitainast, mille hiljem kukeldasid ja küpsetasid. Siis valmistas želee marjade võõpamiseks. Siis valmistasid šokolaadist kaunistusi ja peale seda pani ta torte kokku.

 Vahepeal juba jõudsime küpsetatud saiakesed ära kaunistada šokolaadi ja glasuuriga.

Sellised iludused siis tulid meil välja.
 Kolmapäev küpsetasime maasikamedaljone. Tõsiselt nunnud koogid, kahju ainult et me neid proovida ei saanud, viidi kohe müüki.

Neljapäev tegimet kuulsat Taani Kransekage. Oli tõeline täppisteadus, et neid kihte saada omavahel klappima ja et välimus ka esteetiline jääks.Ühest leedu tüdrukust oli nii kahju, tal lihtsalt ahjus purunesid osad kihid ära. Ju oli ta enda tehtud viga vormimisel, aga ikkagi oli temast nii kahju.

Reedel valmistasime hommikuspoole lehttainast ja peale lõunat külastasime rokimuuseumi Musicon. Tõsiselt vahva ja paeluv koht, eriti see, kus saime oma hääle valjust mõõta ( meie saime 520db kätte).
 Laupäeval külastasime kohalikku jõuluturgu.

Seal oli müüa väärt kraami:

Kui me olime turu ja kauplused läbi jalutanud, suundusime lihtsalt sinna kuhu jalad viivad. Viisid hoone juurde, mille katusel oli suur must ronk – Gimle. Vaatasime et uks oli lahti ja otsustasime asja uurida. Astusime sisse ja oh sa üllatus – seal oli jazzi kontsert, saal oli puupüsti pensionäre täis ja keegi meie käest piletit ei küsinud! Sättisime ka ennast paika kontserti nautlema. Jäime väga rahule!

Pühapäev oli piruka-, mitte pannkoogipäev.