Elu meie Taani "kodus".
Lend hilines pool tunnikest. Seejärel läks kõik kiiresti. Ersimene mulje lennukisse astudes oli – kui väike! Tundsin ennast nagu liinibussis. Kusjuures, ega sõitki pikem polnud kui linnaliini bussiga kesklinna bussijaamast Lõunakeskusesse. Alles saime kõrguse üles ja veidike sõita, kui pidime juba asjad käest panema , et maanduma hakata.See pilt, mis aknakesest avanes oli võimas! Tuledemeri paremal ja vasakul, vasakul eriti. Siis mingi ussina looklev maantee, mida mööda autode tuled, nagu täpikesed roomasid. See maantee kulges silmapiirini.
Saabusime lennujaama, kus algas rännak, rännak teise lennujaama otsa kohvriteni. OIi, see oli pikk, tõsiselt! Lugematud poed ja kohvikud, vasakul ja paremal. Selle teekonna jooksul oleks võinud vähemalt kolm korda kohvikus jalga puhata. Lõpuks jõudsime kohani, kus silmasime oma kalleid abilisi – kohvreid. Kohvrid kätte saanud, põrkas minuga kokku väike, sõbralike silmadega jaapanlane, kel suur naeratus näol. Nimelt üritas ta oma pisikese käruga üüratust eesti maanaisest mööda manööverdada, aga tema kavatsus läks vett vedama. Hõikasin talle selges eesti keeles et oota noh, ta vist mõttest sai aru, ma loodan vähemalt. Ja manööverdas naeratades edasi.
Reipalt edasi vantsides leidsime väljapääsu, kus ootas juba meid bussijuht, kooli silt käes. Bussiga Roskilde poole sõites, pidin nentima, et taanlased on ikka kokkuhoidlik rahvas. Sellist elektri priiskamist, nagu meie suuremate linnade ümbruses näeb, neil pole. Põhimõtteliselt sõitsime ju ümber Kopenhaageni. Aga tänavalgustuspostid olid ainult tõesti sellistes kohtades, kus reaalselt ka jalakäijaid võib liikuda. Nägin isegi, kuidas terve tänavajagu valgusteid lihtsalt kustus. Ju neil on mingi ajarelee peal, või liikumisandurid. Roskildesse kooli juurde jõudes hakati otsima inimest, kes meid sisse laseks. Peagi jagati meid tubadesse ja saime endale meisterdada võileibu. Üks leedu õpetaja oli väga kuri, kuna nad olid jõudnud juba hommikul kell seitse Kopenhaagenisse ja nad pidid lihtsalt meid ära ootama, st. ootama õhtul kella kümneni. Arusaadav oli tema tigeduse põhjus.
Toad on mõnusad, puhtad ja soojad. Ei saa kurta. Hommikusöök oli toitev, kuigi veidi üksluine. Kindlasti tunnen juba ette puudust hommikusest pudrust. Nüüd ootame et minna ringkäigule kooli ja linna peale.
Kooli ringkäik ja linnatuur on tehtud.
Linnapeal külastasime kohalikku katedraali, kuhu on maetud kõik Taani kuningad ja kuningannad, peale kahe. Nemad on maetud mujale. Katedraal oli väga muljetavaldav, kuigi tundsime ennast nagu surnuaial. Peale seda anti meile vaba aeg. Lonkisime mööda linna ja astusime poodidesse sisse. Sattusime ka kohalikku pagaripoodi. Seal saime tassikooke maitsta, lõhn ja maitse olid suurepärased. Samuti lubati meil lahkesti tootevalikust pilte teha. Kuna hakkas korralikult sadama, pöördusime kooli tagasi.
Teisipäeval alustasime hommikul kogunemisega, sealt edasi tuli tutvustav käik mööda kooli. Peale seda jagati meile tööriided ja jalanõud.Siis pidime tegema enda tutvustus ringi. Seekord tegime veidi teistmoodi. Pidime gruppides kaaslase kohta tegema tutvustuse. Sattusin gruppi, kus olid kaks leedu neiut, kes ei osanud inglise keelt. Õnneks on olemas google translate. Nii sai ka see töö tehtud. Mai-Liis oli paaris soomlanna Emiliaga, kes on juba nädala siin koolis olnud, tema praktika kestab kuus nädalat. Peale lõunat oli jälle vaba aeg, mille me sisustasime koolitöödega. Kuna me peame ka siin tegema praktikaaruande, siis peame juba sellele hakkama mõtlema.
Kolmapäev alags praktika klassis hügieeninõuete tutvustamisega. Midagi uut nagu polnud, veidi paberitööd on erinevat. Tegime karamellkomme. See tundus nii põnev olevat ja pole väga keeruline ka. Meie grupp tegi kohe kaks laari. Võtsime endale eesmärgi kodus ka neid teha. Peale seda koristasime ruumi. See oli vahva, sest põrandaid sai pesta voolikuga. Päev lõppes lõunast ja nii naasesime tagasi oma tubadesse, et jätkata nii blogi kirjutamise kui ka koolitöödega.
Neljapäev algas meie õpeetöö uue õpetaja Bo Larsseniga, kes on meie siinne kursusejuhataja.
Õpetus meeldib meile, sest õpetaja teeb kõik algusest lõpuni ette ja näitab väga selgelt kõiki juhiseid. Ka ei ole ta kuri kui kellegil alguses hästi välja ei tule, lohutab et teeme ju esimest korda.
Õpetaja on range ja nõuab korda, aga samas teeb ka nalja. Tegime taani saiakesi, st kihistatud pärmitaignast ja täidiseks vaniljekreem, martsipanitäidis ja moos. Peale veel metspähkli puiste. Taigna ülejääkidest tegime väikeseid pirukaid. Valmis pooltooted läksid koos togidega külmkambrisse. Kihistatud tainas oli sama nagu meil, veidi tehnika oli teistsugune, aga kaneelirullide tehnika on neil teine. Samuti pärmitainas tehakse teise tehnoloogiaga. Meie koolis on teine tehnoloogia.
Veidi nalja ka. Eelmisel õhtul astus meie tuppa tähtsa näoga keskealine mees, prill ninal ja paber käes. Esiteks hakkas ta meiega taani keeles rääkima. Kui selgitasime et oleme Eestist, vahetas keele ingliskeelse vastu. Tuli välja et meie sissekolimisel unustati meile selgitada tubade koristuskorda. Ja kuna kontroll sisse astus, siis me ei saanud aru mida ta meist soovib. Neil käib tubade korrashoiu peale võistlus. Kes saab neli nädalat järjest hinde viis, saab auhinnaks limonaadi.
See vahejuhtum pakkus meile nalja, lisaks need pidevad meie tuppa eksimised. Nüüd üritame ühika komandandile pihta saada, et pesupesemise krediiti saada. Nimelt selle jaoks peab raha laadima oma toa kaardi peale. Selline lõbus elu meil.
Reede hommik algas õppetaigna tegemisega. Sellesse taignasse läks ainult jahu ja vesi. Siis jagasime kukeldamismasinaga taigna võrdseteks kuuekümne grammisteks tükkideks. Millest hiljem rullisime nuudid ja alustasime põimistehnika harjutamist kuue nuudiga.Alguses tundus veidi keeruline, aga saime hakkama. Hiljem pidime tehtud palmikud viskama komposti, mis läks niiöelda taaskasutusse. Siis tulid juba ahjust välja meie eilsed saiakesed. Ja hakkasime neid kaunistama glasuuriga. Minu jaoks oli üllatus glasuuri valmistamine, nimelt ma pole seda varem teinud. Ja eriti et pidime glasuuri soojendama 30 kraadini. Reedene päev ongi lühem ja lõpeb varem.
Õhtul pidime iga kursus hakkama ise toitu valmistama ja jagama. Sellega tekkis palju segadust, nagu oligi oodata. Esiteks et saada kõiki korraga sööma, kuna kamba peale on ainult üks võti. Siis algatasime grupivestluse Lõustaraamatus, et omavahel infot vahetada. Tegime ühe läti poisiga koos raguud. Osad leedukad ja lätlased keeldusid soojast söögist ja sõid võilebu ja teed. Siis juhtus väike õnnetus, kuna me läksime teisi sisse laskma , läks toit veidi kõrbema. Kuigi köögis oli mingi kümme inimest, siis keegi ei vaevunud potti tulelt võtma. Selle peale oli see poiss väga kurb, et nii juhtus. Aga polnud hullu, kõlbas väga hästi süüa. Koka grupi omad tulid ja sõid ka, ning kiitsid.Pingutasime küll, et meid ühte liita, aga ei tulnud välja. Eks järgmistel päevadel näeb mis saab.
Laupäeva hommikul kogunesime peale hommikueinet , et minna koos Kopenhaagenisse tuuritama.
Giid oli väga tore, ka oli ta kaasa võtnud oma 17 aastase tütre. Hiljem jutustasime ja saime teada et ta elab 60 km Roskildest, kus neil on üüritud maja. Neil on koer ja neli kassi, ning kümme kana. Hästi tore mees oli, tütar oli ka armsake. Suundusime rongiga Kopenhaagenisse, kus istusime üle linnasisese rongi peale ja sõitsime Rohelisele Turule. See on tõeline koka ja kondiitri koht. Sealt saab maitseaineid, kokkamistarbeid ja tooraineid, kohvikutest rääkimata. Hinnad olid küll kõrged, seetõttu jäi meil hing kripeldama. Korralik kokanuga maksis 300 eurot.
Sellist pliiti tahtsime kõik, pannidest rääkimata.
Pagarileti valikust killuke:
Kuningalossi väljaku panoraamvaade.
Tiirutasime linna peal kuni pimedani, käidud said läbi kõik tähtsamad vaatamisväärtused. Lõpetasime ringkäigu samal päeval avatud H.C Andersseni teemalises tivolis. See oli tõsiselt muljetavaldav ja see rahvamass oli tohutu. Kuna oli avamise puhul kontsert, siis pidime ennast jõuga läbi suruma, et raudteejaama jõuda. Peagi istusime väsinult ja näljaselt rongis ja alustasime tagasisõitu Roskilde poole. Alles rongis saime mahti et oma kaasavõetud võileivad ära süüa.
Päris väsitav aga tore päev oli.
Siin me oleme veel hommikul ärksad ja veel mitte väsinud.
